Rubriigid
Edulood

Erki lugu

Erki on meil osalenud täiskasvanute ujumistundides juba mitmendat hooaega. Praegu osaleb neljapäevastes ujumistundides treener Kerli juures. Tema tagasiside ujumistundide osas:

“Saan anda vaid positiivset tagasisidet! Väga hästi on treener Kerli suutnud lahendada grupis personaalse treeningu ja selle jälgimise (sarnane ujumine kogu grupile, tegelikkuses ikkagi erinev personaalselt). Pole vist kordagi näinud treeningut, kus keegi oleks jäänud tagasisideta/soovituseta olenemata tasemest. Kõik treeningud on olnud huvitavad/jõukohased ja arendavad (sellised lihtsad ja väikesed märkused/parandused tehnikale ja näed koheselt muutust ehk mis valesti olen eelnevalt teinud). Arengut on kindlasti toimunud (ise on seda pisut raske hinnata), saan hinnata vastupidavust järjest ujumisel, mis on märgatavalt suurenenud. Ja muidugi, grupp on väga äge!”Ootame teidki ujumisrenni 😉💦🏊‍♂️ Registreeru, https://ujumekoos.ee/registreeri/

Rubriigid
Edulood

Kati lugu

Hirmust usalduseni

Tahan jagada oma lugu, et aidata ning julgustada inimesi, kellel on veehirm.

Käisin lapsena 12 aastat samas koolis, ujulaga koolis. Olin tollal oma kõrva terviseprobleemide tõttu 12 aastat jutti ujumisest vabastatud. Ujuma ei õppinudki. Kuid elu viib vette. Jah, ma ei pea sinna minema, aga noorena ma läksin sinna ikka. Kord põhikooli ajal oleksin Harku järves ära uppunud (nüüd on meie kodu Harku järve lähedal ja see lugu meenub mulle üsna tihti). Mäletan siiani selgelt, kuidas ma vee all olin, veealune elu koos mu enda eluga mu silme eest sähvimas, hirm tervet keha halvamas. Välja ma sealt kuidagi sain.
Aeg läks, mina ei käinud kunagi vees, ei ujulas, ei rannas. Lisaks veele kartsin külma, seega merre ma oma jalga ei tõstnud, vahest harva tegin vaid varbad märjaks, kõndisin kalda piiril edasi-tagasi. Mere ees oli mul alati suur hirm. Merd armastan, kuid kaldalt. Paar korda elus sattusin purjetama, ükskord valdas mind terve aja meeletu uppumise hirm.
Täiskasvanueas lõin oma pere, meil sündis esimene laps. Männiku karjäär, mina vees. Mees vees, meie poeg vees, meie sõbrad vees. Kummirõngas, hiiglaslik. Ma ei kujuta ette, miks ma selle rõngaga üldse kokku sain, aga järgmisel sekundil olin ma vee all. Taaskord. Hirm, paanika, õudus. Mäletan, kuidas mees „viskas” poja sõpradele ja sikutas mu välja. Ülejäänud aja värisesin kaldal teki sees. See lugu meenub mulle alati, kui me perega taas Männikul käime, suviti käime seal siiani.

Tänaseks olen ma 39-aastane, kolme lapse ema. Vanim laps saab suvel 15-aastaseks. Veehirm on mind vallanud terve elu, teadlikult kindlasti üle 20 aasta. Ma ei ole kunagi pesemas käies endale lasknud vett näkku, duššist lasknud vett endale otse pähe voolata, mitte kunagi. Lastega ujulas/spades käies ma ei talunud, kui keegi pritsis ja mulle mõni veepiisk näkku sattus, see tunne oli kohutav. Lapsed teadsid ja harjusid, et ema on „looduskaitse all” nagu ma ise nendega vees olles hüüdsin, et hoidku eemale minust ja et nad ei pritsiks minu läheduses. Sedasi on mul olnud ca 15 aastat pealtvaataja roll. Õnneks on neil ses osas eeskujuks olnud minu abikaasa, nende isa.

Esimese lapse õpetajas ujuma abikaasa ja ka koolis see 3.klasside ujumiskursus oli abiks. Kõikide lastega olen beebina käinud ujumises, aga see oli mulle väga suur katsumus. Teise ja kolmanda lapse panin ma Ujume koos ujumiskooli. Teine laps oli trenni minnes natuke veekartlik, aga tänu vahvatele ning toetavatele treeneritele hakkas laps kiirelt vett usaldama ja trenne nautima. Meie noorim laps oli algusest peale täielik veeloom. Lapse pärast võtsin ennast kokku, käisin temaga trennis, ise pidin samuti vees olema. Vältisin vee pritsimisi, aga ega see seal hästi võimalik ole. Jälgisin trenne, oma lapse arengut, teiste laste arengut – kuidas lapsed saavad veehirmust üle, kuidas kõik koos rõõmustavad laste eduelamuse üle.

Olin poolteist aastat kõrvalt näinud treener Pireti trenne ning laste arengut. See ei ole lihtsalt töö, vaid Piret teeb trenne armastusega. Minus tekkis usaldus, ma julgesin oma lugu jagada Piretiga, samuti teadis Kai minu veehirmu. Mind tabas jõulude ajal täielik üllatus – Julia, Kai ja Piret tegid mulle kingituse – eratunnid Piretiga. Naised teadsid, et kui ma üldse kunagi valmis olen, siis vaid Piretiga. Jah, ma olen oma elu jooksul ikka otsinud täiskasvanute kursusi, aga igakord olen enda hirmu eest põgenenud, küll ei sobinud koht, siis aeg, siis ei olnud raha – vabandusi leiab alati, põgeneda on alati kergem. Kinkekaardil oli tähtaeg ka, ei olnud enam pääseteed. Ma ei kavatsenud enam loobuda. Hirmust hoolimata on mul olnud alati unistus ujuda, olla vees vaba. Olen mõelnud, mis tunne see on, kuidas saab üldse inimene vee peal püsida. Olin näinud unenägudes, et ma ujun. Tänaseks päevaks see ei ole enam unenägu. Jõuludest on möödas natuke üle kuu aja – ma ei karda enam vett. Ma ootan oma trenne. Võimas.

Usaldus. Minu jaoks kõige suuremaks abiks on olnud Pireti usaldus ning usk minusse. Inimesena peaks me kõik endasse uskuma, me oleme kõikvõimsad. Kuid minu lugu basseinis algas nüüd jaanuaris kindlasti just Pireti usuga minusse. Tema uskus, et ma saan hakkama, ma olen võimeline ujuma õppima. See aitas ka minul hakata endasse uskuma. Lapsega koos trennis käies proovisin ma vette mulle puhuda, nägu märjaks teha. Paar korda proovin ise ka vee alla minna (prillideta tookord) – teadmatusest ja oskamatusest suurim viga – hirm, kangestumine, vastikus. Mulle puhusin ma mõnuga. Piret rääkis, kuidas kodus saan harjutada – rahulikult topsiga vett üle põse, üle näo kallata, pähe vett kallata, dušši all hingata. Tegin kodus neid harjutusi ja sain eduelamuse, et see ei ole üldse õudne ning raske.

Piret loob imesid. Alustasime Elamus Spa lastebasseinis. Juba esimeses trennis olin ma koos Piretiga vee all, tegin erinevaid harjutusi, proovisin toru juures kõhuli hõljumist. Õppisin sukeldumist, et saaksin põhjast rõngad ära tuua. Olen õnnelik, et ületasin ennast, et usaldasin Piretit – ma ju tean, et ta ei lase mul uppuda, ta jälgib mind, kuidas ma harjutusi teen, kas mul on vees kõik hästi. See tunne on kirjeldamatu, milline vabadus on vees olla, milline kergus. Siiani mõtlen, et oot, kas ma kartsin kõike seda terve elu, see on ju puhas nauding. Vaid üks trenn, mõttemaailm pöördus totaalselt. Kõik on peas kinni. Suurimaks toeks on see, et Piret teab minu lugu, et treener on minuga koos vees, toetab, rahustab, motiveerib, kiidab ning õpetab ka lõdvestuma. Pean oma trennide kohta päevikut, mida millal kuidas õppisin, mis tunded mind valdasid. Esimesed trennid sain eduelamuse, aga värin ja hirm ei olnud kadunud, need on siiani kehamälus olemas. Nüüdseks on läinud kõik kergemaks. Õpin vees lõdvestuma, lahti laskma, ennast ja vett usaldama ning tunnetama. Eks tööd on mul endaga veel kuhjaga, kõik on alles nii alguses, samas on minu jaoks olnud see kõik meeletult kiire ja suur areng. Jätkasin trennidega ka peale kinkekaardi lõppemist, jätkan edaspidigi. Koos Piretiga.

Unenägu. Kõik see tundub mulle siiani nagu unenägu, aga ei – see on minu lugu. Olen käinud trennis vaid 6x, kuid ma naudin seda kõike väga. Teisel korral läksime suurde basseini. Tänaseks ma olen harjutanud ja õppinud hõljuma, sukelduma, olen värisedes basseini äärelt pea ees vette hüpanud, harjutan libisemist rinnuli ning selili. Õpin tehnikat ja edasi liikuma, ennast vees vabaks laskma.

Ma nüüdseks usun ka ise endasse, et ma ühel päeval ujun seal basseinis edasi-tagasi nagu teisedki. Ma õpin selle ära. Poolteist kuud tagasi ma kartsin seda kõike meeletult, nüüdseks ma armastan seda, mida ma teen ja mis ma olen saavutanud, tänu Piretile, Kaile ja Juliale. Aitäh, et usute minusse!

Ma valisin teadlikult tänase päeva enda loo jagamiseks. Täna hommikul läksin ma Elamus Spasse, esimest korda üksinda suurde basseini. Lastebasseinis tegi Katrin lastega trenni – läksin sinna, küsisin laenuks omale punni ja siis hüppasin suurde basseini ja hakkasin harjutama, üksinda ja hirmuta. Aitäh, Katrin, et ka sina mulle kaasa elad. Usaldasin täna ennast ja vett. Julgustan kõiki proovima – täna kardad, homme armastad ujumist!

Rubriigid
Edulood

Anni Marie lugu

Anni Marie ujumisteekond Ujume koos ujumiskoolis algas lasteaia lapsevanema kirjast ja kiirest reageerimisest. Teadsin, et tahan Anni panna ujuma nii või naa, aga kuna ta oli suhteliselt häbelik uute inimeste ja kohtade osas, siis olin seda oma peas vaikselt edasi lükanud. Kui selgus, et on võimalus oma rühmakaaslastega koos ujuda, siis tuli positiivne otsus kiirelt. Esimestes tundides oli Anni häbelik. Tegi ettevaatlikult kõik kaasa aga üleliia vaimustusse sellest igaks juhuks ei sattunud. Mida tihedamini käidi koos, seda julgemaks ta muutus. Õpetaja Julia oli väga toetav ja julgustav ning sulatas kogu rühma üheks tervikuks. Kui nad 5.aastaselt juba suures basseinis harjutama hakkasid, siis soovitati jahedama vee pärast lastele kalipsod muretseda. Anni oli kategooriliselt vastu sellele “kostüümile” ja ujus ilma. Ilmselt tänu sellele harjumusele on ta valmis kevaditi suvila saunast jahedasse merevette jooksma ning naudib seda täiel rinnal. Lisaks ujumisoskusele ja veetunnetusele pakub ujumiskool ka ohutusalast haridust. Veeohutuse eritunnid on alati Annile elevust pakkunud ja sellest muljetatakse ka hiljem kodus. Samuti korraldatakse palju toredaid eritunde ja koosviibimisi veel nagu sõbrapäeva või jõulude puhul. Mis puudutab tervist, siis võin julgelt öelda, et Anni tervis on meie peres küll kõige tugevam ja kahtlustan, et siingi on tänusõnad öelda vaid trennivalikule. Ujumine on talle andnud sitkust ja vastupidavust ning julgust vees toimetamiseks. Ujumistreeningutes käimine ühendas Anni ka Dominickiga, kelle ema lapsi tihti koos trenni vedas. Selline tihe suhtlus ja nende omavahel klappivad iseloomud on neist tänaseks parimad sõbrad teinud. Nii et kokkuvõttes leiab ujumistrennist peale kehalise koormuse ka väga palju muud head! Anni Marie ema.

Rubriigid
Edulood

Gregori lugu

Gregor oli umbes 4 aastane kui lasteaiakaaslase ema andis märku, et avatakse uus vahva ujumiskool ja nad ootavad pisikesi põnne trennidesse veega tutvuma. Kuna Gregor oli väga veekartlik sellel ajal ja pesemas käimine oli suhteliselt keeruline ja peapesu oli üldse võimatu siis tegin otsuse, et paneme lapse trenni. Otsuse ajendiks oligi, et saaks üle veekartusest ja omandaks uusi vahvaid oskusi basseinis. Esimesed korrad oli trennis päris keeruline. Gregor ei olnud nõus vette eriti minema. Oli valmis ainult basseini äärel istuma jalad vees. Hetkeks tekkis endal juba hirm, et äkki asi ikka ei toimi ja pole kasu. Aga tasa ja targu ja meeldiva treeneri Julia abiga muutus ta iga korraga aina julgemaks ja oli valmis rohkem tegevusi kaasa tegema ja vette rohkem minema. Samuti oli märgata, et pesemas käimine läks tunduvalt kergemaks. Enam ei olnud sellist nuttu pead pestes. Sellest kartusest üle saamine võttis ikka omajagu aega, aga suhteliselt ruttu ei käinud see tegevus suure nutuga vaid kerge jorinaga. Tänaseks päevaks ei ole mingit muret kui vesi läheb silma või ninna ja ujumisega/pesemisega ei ole mingit probleemi. Gregor on aktiivselt käinud trennis 4 aastat. Vahepeal pidime aastakese pausi tegema kuna kõrvadesse pandi šundid, et kuulmisega läheks asi paremaks. Aga kohe kui saime need asjad korda oli Gregor tagasi trennis. Ujume koos trennist on Gregorile väga palju kasu olnud. Tervises on näha, et ta ei ole nii tihti haige ja kuna tal on ka koolis üks tund iga nädal ujumine siis oli tal väga hea põhi all ujumistrennidest ja meie oleme perena väga rahul, et sai selline valik tehtud ja laps trenni pandud. Samuti on nii tore, et tehakse erinevaid üritusi ja kokkusaamisi ja lastel on palju sõpru lisaks koolikaaslastele.

Rubriigid
Edulood

Elsa lugu

Elsa oli 3 aastane, kui liitusime „Ujume koos“ ujumiskooliga. Meie sõbrad kutsusid meid trenni kaasa, kuid me olime väga skeptilised. Elsa väga kartis, kui vesi läks näo või pea peale ja sellepärast polnud ma kunagi isegi mõelnud, et võiksime ujumistrennis käia. Beebina käisime aasta ujumas, kuid ta oli väga endast väljas iga kord, kui sukelduma pidime ja seetõttu jätsime selle pooleli. Minu arusaam suuremate laste ujumistrennidest oli selline, et treener kõnnib edasi – tagasi ja karjub alatasa midagi ja on kuri. Mingit mängulisust ma ei olnud laste ujumistrennides kohanud, kui ujulas käisin ja mõnda trenni juhtusin nägema. Pärast esimest tundi oli selge, et Elsa küll kardab vett, kuid treenerid olid väga toredad ja arvestasid igati Elsa hirmuga. Keegi ei sundinud teda tegema midagi, mida ta ei soovinud. Tunnid oli nii vahvad ja mängulised. No kes oleks arvanud kunagi, et laps kannab ujumistrennis päkapikumütsi, sest on jõuluaeg või, et lapsed kaasatakse ujumisohutuse tundidesse ja nad ujuvad päriselt riietega. Või et ujumistrennis on võimalik ka legodega mängida. Või saab ujuda päris merineitsisabaga kostüümis. Ja kõik see mängulisus ei olnud vaid mäng vaid iga liigutuse taha on peidetud mingi uue oskuse õppimine. Pärast 2 aastat veega kohanejate trennis käimist hakkas Elsa julgema ka nägu ja pead vette panema ja lõpuks ka sukelduma. Nii palju oli treeneritel kannatust ja head tahet, et see ära oodata. Peale seda oli areng väga kiire ja ta tõsteti poole aasta pealt edasijõudnute gruppi. Tänaseks on Elsa käinud juba 5 aastat trennis ja vahepeal on ta õed ka nii suureks saanud, et on ühinenud temaga sellel vahval teekonnal. Nende areng on olnud kiirem sest nad ei kartnud vett. Elsa ujub nüüdseks paremini, kui meie abikaasaga ja õpetab meile kuidas krooli õieti ujuma peaks. Koolil on palju traditsioone, mis lisavad ka väärtust – nt iga õppeaasta lõpus saadakse kokku ja laps saab diplomi ja märgi, mis kirjeldab tema hetke ujumistaset või tähistatakse ühiselt sõbrapäeva. Suviti on ka põnevad ujumislaagrid, mis oli Elsa jaoks suve lahedamaid hetki. Olen väga tänulik kogu „Ujume koos“ meeskonnale ja Elsa on peale trenne alati siiralt rõõmus. Minul on alati põnev kuulata, mida nad trennis tegid, sest treenerite loovusel pole piire. Lihtsalt väga vinge!!!