Anni Marie lugu

Anni Marie ujumisteekond Ujume koos ujumiskoolis algas lasteaia lapsevanema kirjast ja kiirest reageerimisest. Teadsin, et tahan Anni panna ujuma nii või naa, aga kuna ta oli suhteliselt häbelik uute inimeste ja kohtade osas, siis olin seda oma peas vaikselt edasi lükanud. Kui selgus, et on võimalus oma rühmakaaslastega koos ujuda, siis tuli positiivne otsus kiirelt. Esimestes tundides oli Anni häbelik. Tegi ettevaatlikult kõik kaasa aga üleliia vaimustusse sellest igaks juhuks ei sattunud. Mida tihedamini käidi koos, seda julgemaks ta muutus. Õpetaja Julia oli väga toetav ja julgustav ning sulatas kogu rühma üheks tervikuks. Kui nad 5.aastaselt juba suures basseinis harjutama hakkasid, siis soovitati jahedama vee pärast lastele kalipsod muretseda. Anni oli kategooriliselt vastu sellele “kostüümile” ja ujus ilma. Ilmselt tänu sellele harjumusele on ta valmis kevaditi suvila saunast jahedasse merevette jooksma ning naudib seda täiel rinnal. Lisaks ujumisoskusele ja veetunnetusele pakub ujumiskool ka ohutusalast haridust. Veeohutuse eritunnid on alati Annile elevust pakkunud ja sellest muljetatakse ka hiljem kodus. Samuti korraldatakse palju toredaid eritunde ja koosviibimisi veel nagu sõbrapäeva või jõulude puhul. Mis puudutab tervist, siis võin julgelt öelda, et Anni tervis on meie peres küll kõige tugevam ja kahtlustan, et siingi on tänusõnad öelda vaid trennivalikule. Ujumine on talle andnud sitkust ja vastupidavust ning julgust vees toimetamiseks. Ujumistreeningutes käimine ühendas Anni ka Dominickiga, kelle ema lapsi tihti koos trenni vedas. Selline tihe suhtlus ja nende omavahel klappivad iseloomud on neist tänaseks parimad sõbrad teinud. Nii et kokkuvõttes leiab ujumistrennist peale kehalise koormuse ka väga palju muud head! Anni Marie ema.