Autor: admin

Gregor oli umbes 4 aastane kui lasteaiakaaslase ema andis märku, et avatakse uus vahva ujumiskool ja nad ootavad pisikesi põnne trennidesse veega tutvuma. Kuna Gregor oli väga veekartlik sellel ajal ja pesemas käimine oli suhteliselt keeruline ja peapesu oli üldse võimatu siis tegin otsuse, et paneme lapse trenni. Otsuse ajendiks oligi, et saaks üle veekartusest ja omandaks uusi vahvaid oskusi basseinis. Esimesed korrad oli trennis päris keeruline. Gregor ei olnud nõus vette eriti minema. Oli valmis ainult basseini äärel istuma jalad vees. Hetkeks tekkis endal juba hirm, et äkki asi ikka ei toimi ja pole kasu. Aga tasa ja targu ja meeldiva treeneri Julia abiga muutus ta iga korraga aina julgemaks ja oli valmis rohkem tegevusi kaasa tegema ja vette rohkem minema. Samuti oli märgata, et pesemas käimine läks tunduvalt kergemaks. Enam ei olnud sellist nuttu pead pestes. Sellest kartusest üle saamine võttis ikka omajagu aega, aga suhteliselt ruttu ei käinud see tegevus suure nutuga vaid kerge jorinaga. Tänaseks päevaks ei ole mingit muret kui vesi läheb silma või ninna ja ujumisega/pesemisega ei ole mingit probleemi. Gregor on aktiivselt käinud trennis 4 aastat. Vahepeal pidime aastakese pausi tegema kuna kõrvadesse pandi šundid, et kuulmisega läheks asi paremaks. Aga kohe kui saime need asjad korda oli Gregor tagasi trennis. Ujume koos trennist on Gregorile väga palju kasu olnud. Tervises on näha, et ta ei ole nii tihti haige ja kuna tal on ka koolis üks tund iga nädal ujumine siis oli tal väga hea põhi all ujumistrennidest ja meie oleme perena väga rahul, et sai selline valik tehtud ja laps trenni pandud. Samuti on nii tore, et tehakse erinevaid üritusi ja kokkusaamisi ja lastel on palju sõpru lisaks koolikaaslastele.

Elsa oli 3 aastane, kui liitusime „Ujume koos“ ujumiskooliga. Meie sõbrad kutsusid meid trenni kaasa, kuid me olime väga skeptilised. Elsa väga kartis, kui vesi läks näo või pea peale ja sellepärast polnud ma kunagi isegi mõelnud, et võiksime ujumistrennis käia. Beebina käisime aasta ujumas, kuid ta oli väga endast väljas iga kord, kui sukelduma pidime ja seetõttu jätsime selle pooleli. Minu arusaam suuremate laste ujumistrennidest oli selline, et treener kõnnib edasi – tagasi ja karjub alatasa midagi ja on kuri. Mingit mängulisust ma ei olnud laste ujumistrennides kohanud, kui ujulas käisin ja mõnda trenni juhtusin nägema. Pärast esimest tundi oli selge, et Elsa küll kardab vett, kuid treenerid olid väga toredad ja arvestasid igati Elsa hirmuga. Keegi ei sundinud teda tegema midagi, mida ta ei soovinud. Tunnid oli nii vahvad ja mängulised. No kes oleks arvanud kunagi, et laps kannab ujumistrennis päkapikumütsi, sest on jõuluaeg või, et lapsed kaasatakse ujumisohutuse tundidesse ja nad ujuvad päriselt riietega. Või et ujumistrennis on võimalik ka legodega mängida. Või saab ujuda päris merineitsisabaga kostüümis. Ja kõik see mängulisus ei olnud vaid mäng vaid iga liigutuse taha on peidetud mingi uue oskuse õppimine. Pärast 2 aastat veega kohanejate trennis käimist hakkas Elsa julgema ka nägu ja pead vette panema ja lõpuks ka sukelduma. Nii palju oli treeneritel kannatust ja head tahet, et see ära oodata. Peale seda oli areng väga kiire ja ta tõsteti poole aasta pealt edasijõudnute gruppi. Tänaseks on Elsa käinud juba 5 aastat trennis ja vahepeal on ta õed ka nii suureks saanud, et on ühinenud temaga sellel vahval teekonnal. Nende areng on olnud kiirem sest nad ei kartnud vett. Elsa ujub nüüdseks paremini, kui meie abikaasaga ja õpetab meile kuidas krooli õieti ujuma peaks. Koolil on palju traditsioone, mis lisavad ka väärtust – nt iga õppeaasta lõpus saadakse kokku ja laps saab diplomi ja märgi, mis kirjeldab tema hetke ujumistaset või tähistatakse ühiselt sõbrapäeva. Suviti on ka põnevad ujumislaagrid, mis oli Elsa jaoks suve lahedamaid hetki. Olen väga tänulik kogu „Ujume koos“ meeskonnale ja Elsa on peale trenne alati siiralt rõõmus. Minul on alati põnev kuulata, mida nad trennis tegid, sest treenerite loovusel pole piire. Lihtsalt väga vinge!!!