Kati – hirmust usalduseni

Tahan oma lugu jagada selleks, et julgustada inimesi, kellel on veehirm.

Käisin lapsena 12 aastat koolis, kus oli olemas ka ujula, kuid oma kõrvade terviseprobleemide tõttu olin kõik need aastad ujumisest vabastatud. Nii jäigi mul ujuma õppimata. Elu viis mind sellest hoolimata aeg-ajalt vette ja põhikooli ajal oleksin Harku järves peaaegu uppunud. Mäletan siiani väga selgelt, kuidas olin vee all ja hirm halvas kogu keha. Kuidagi sain sealt välja. Praegu elame Harku järve lähedal ja see juhtum meenub mulle seal käies üsna sageli.

Pärast seda vältisin vett veel rohkem. Ma ei käinud ujumas ega rannas. Merd olen alati armastanud, aga pigem kaldalt. Paar korda olen elus sattunud purjetama ja ühel korral saatis mind praktiliselt terve sõidu meeletu uppumishirm. Täiskasvanuna, kui meil oli juba esimene laps, juhtus Männiku karjääris veel üks ehmatav olukord. Olin suure ujumisrõngaga vees ja järgmisel hetkel taas vee all. Mäletan paanikat ja seda, kuidas abikaasa mind välja aitas. Ülejäänud aja istusin kaldal teki sees ja värisesin.

Tänaseks olen 39-aastane ja kolme lapse ema. Veehirm oli selleks ajaks saatnud mind juba üle 20 aasta ning see ei puudutanud ainult ujumist. Ma ei lasknud duši all vett otse näkku ega pähe. Lastega ujulas või spaas käies ei talunud ma seda, kui keegi mind pritsis või mõni veepiisk näkku sattus. Lapsed teadsid, et ema on vees „looduskaitse all”, nagu ma ise naljatades ütlesin, ning minu läheduses pritsida ei tohtinud. Nii olin aastaid pigem pealtvaataja. Õnneks on lastele olnud vees suureks eeskujuks nende isa.

Kõigi oma lastega olen beebina ujumises käinud, kuigi minu enda jaoks oli see alati suur katsumus. Teise ja kolmanda lapse panin Ujume Koos ujumiskooli. Üks neist oli alguses veidi veekartlik, kuid toetavate treenerite abil hakkas üsna kiiresti vett usaldama ja trenne nautima. Meie noorim oli seevastu algusest peale täielik veeloom. Tema pärast pidin ka mina ennast kokku võtma, sest lapsevanemaga tunnis tuli mul endal vette minna.

Tasapisi hakkasin treeninguid teise pilguga vaatama. Nägin oma lapse ja teiste laste arengut, seda, kuidas nad saavad veehirmust üle ja kuidas treenerid koos nendega iga väikese edusammu üle rõõmustavad. Olin umbes poolteist aastat kõrvalt vaadanud treener Pireti tunde ning mulle oli selge, et see ei ole tema jaoks lihtsalt töö. Piret teeb seda südamega. Tasapisi tekkis minus usaldus ja lõpuks julgesin talle ka oma veehirmust rääkida.

Jõulude ajal tabas mind täielik üllatus – Julia, Kai ja Piret kinkisid mulle eratunnid Piretiga. Nad teadsid, et kui ma üldse kunagi olen valmis ujuma õppima, siis usaldaksin seda teekonda just Piretiga. Olin tegelikult varemgi täiskasvanute ujumiskursusi otsinud, kuid iga kord leidnud põhjuse mitte minna. Kord ei sobinud koht, siis aeg, siis polnud raha. Vabandusi leiab alati ja põgeneda on lihtsam. Seekord ei kavatsenud ma enam loobuda.

Hirmust hoolimata oli mul kogu elu olnud unistus osata ujuda ja tunda ennast vees vabalt. Olin mõelnud, mis tunne see üldse on ja kuidas saab inimene vee peal püsida. Olin isegi näinud unes, et ujun. Nüüd ei ole see enam ainult unenägu.

Minu jaoks on selle kõige keskmes olnud usaldus. Piret uskus algusest peale, et ma saan hakkama ja olen võimeline ujuma õppima. Tema usk aitas ka minul endasse uskuma hakata. Ta õpetas mulle ka väga lihtsaid harjutusi, mida sain kodus teha – rahulikult vett üle põse ja näo kallata, lasta vett pähe ning harjutada duši all hingamist. Tegin neid harjutusi ja sain esimese väikese eduelamuse: see ei olnudki nii õudne.

Esimesed päris ujumistunnid tegime Elamus Spa lastebasseinis. Juba esimeses tunnis olin koos Piretiga vee all, tegin erinevaid harjutusi, proovisin kõhuli hõljumist ja õppisin sukelduma nii, et sain basseini põhjast rõngaid üles tuua. Minu jaoks oli see midagi uskumatut. Teadsin, et Piret on minuga vees, jälgib mind ja ei lase mul hätta jääda. Tänu sellele sain keskenduda harjutamisele, mitte ainult oma hirmule.

Ja siis hakkasin tundma midagi täiesti uut – kui kerge ja vaba võib vees olla. Mõtlesin endamisi: kas ma tõesti kartsin seda terve elu? See on ju puhas nauding!

Hirm ei kadunud siiski ühe hetkega. Esimestes trennides värises keha vahel endiselt ja osa hirmust oli justkui kehamälus alles. Aga iga korraga läks lihtsamaks. Õpin vees lõdvestuma, lahti laskma, ennast ja vett usaldama ning vett tunnetama. Tööd on mul endaga veel palju ja tegelikult olen alles alguses, kuid minu enda jaoks on areng olnud uskumatult kiire. Pärast kinkekaardi lõppemist otsustasin trennidega jätkata – koos Piretiga.

Selle loo kirjutamise ajaks olin käinud trennis ainult kuus korda. Juba teisel korral läksime suurde basseini. Olen õppinud hõljuma ja sukelduma, harjutanud rinnuli ja selili libisemist ning isegi värisedes basseini äärelt pea ees vette hüpanud. Kõige suurem muutus on aga toimunud minu sees. Nüüd usun ka ise, et ühel päeval ujun seal basseinis edasi-tagasi nagu teisedki. Ma õpin selle ära.

Ühel hommikul läksin esimest korda täiesti üksinda Elamus Spasse suurde basseini harjutama. Lastebasseinis tegi Katrin lastega trenni. Küsisin temalt ühe abivahendi laenuks, läksin suurde basseini ja hakkasin iseseisvalt harjutama. Üksinda ja hirmuta. See hetk tähendas mulle tohutult palju.

Aitäh Piretile, Kaile, Juliale ja Katrinile, et olete mulle kaasa elanud ja minusse uskunud. Ja kõigile, kes vett kardavad, tahan öelda: proovige. Te ei pea oma hirmust üle saama ühe päevaga ega tegema midagi, milleks te veel valmis ei ole. Aga vahel võib juhtuda, et asi, mida oled terve elu kartnud, muutub millekski, mida sa ühel päeval armastad.